Please click here to leave an anniversary message (in any language you choose). You do not need to be a member of Lowlands-L to do so. In fact, we would be more than thrilled to receive messages from anyone. Click here to read what others have written so far.
What’s with this “Wren” thing?
The oldest extant version of the fable
we
are presenting here appeared in 1913 in the first volume of a two-volume anthology
of Low
Saxon folktales (Plattdeutsche
Volksmärchen “Low German Folktales”)
collected by Wilhelm Wisser (1843–1935). Read
more ...
Käblikul oli pesa autokuuris. Ükskord lendasid vanemad käblikud välja, et otsida väiksematele midagi süüa. Pojad jäid aga täitsa üksinda.
Möödus natuke aega, kui isa käblik koju tagasi jõudis.
“Mis siin juhtunud on?” ta küsis. “Kes teile viga teinud on? Te olete kõik hirmunud nägudega!”
“Oh, isa,” ohkavad pojad, “mingi suur kollionu käis just siin. Ta nägi nii hirmus ja kohutav välja! Ta vaatas oma suurte silmadega meie pessa. See hirmutas meid väga!”
“Ja-jaa,” isa käblik küsib, “ja kuhu poole ta läks?”
“No, ta läks alla seda teed pidi,” ütlevad pojad.
“Oot-oot!” Isa käblik sõnab, “ma lähen talle järele. Ärge teie lapsukesed nüüd muretsege. Küll ma ta kätte saan.” Seejärel lendab ta kollionule järele.
Kui ta käänakule jõuab on seal lõvi kes seal edasi kõnnib.
Aga käblik ei karda. Ta maandub lõvi seljal ja pistab pragama. “Mis asja oli sinul minu koju minna,” lausub ta, “ja minu poegi hirmutada?!”
Lõvi ei tee teisest väljagi ja jätkab jalutamist.
See teeb väikse kisakõri veel rohkem sõimama. “Sinul ei olnud sinna mitte mingit asja, ma ütlen sulle! Ja kui sa kavatsed tagasi tulle, siis ma alles sulle näitan,” ähvardab käblik. “Ma ei taha seda küll teha,” ütleb käblik ja tõstab oma ühe jala üles, “aga ma võiksin murda su selja sekundiga!”
Seejärel lendab ta tagasi oma pessa. “Nägite pojakesed,” lausub ta, “Ma andsin talle hea õppetunni. Tema juba tagasi ei tule”
Frontpage
[Modern Script
and Orthography] 
